Tere-tere!

See blogi on kõigile Liila esivanematele ja sõpradele, kes pole parajasti läheduses, kuid tahaksid siiski meie (no minu ja Alexi kaa ju) tegemistel silma peal hoida.

Hetkel meie pooleteistaastane staar magab keset suurt valget voodit ühes Phuketi hotellis Kata ranna ääres. Njaa raske on see rannas mässamine ja liiva pähe kallamine...

Muide vahemärkus neiu Sülvile. Need haaremi püksid, mis sulle Karoni turu pealt ostsime ja 200 bahtini alla tingisin ja müüja peaaegu nuttis. Alatu näitemäng - ostsin endale need siniste elevantidega püksid laupäeval templi turult 199ga ja ei mingit tingimist ;)

Põhimõtteliselt veedame siin veel paar päeva ja siis neljapäeva hommikul edasi Perthi. Vahemaandumine ja pikk 8 h peatus Kuala Lumpuris. Kõigi eelduste kohaselt jõuame Aussi 25.nov 1.30 öösel. Eestis on siis kell umbes 5 või nii, tööpäeva lõpp noh.

Aaaga mis me siin Tais siis teinud oleme pärast auväärt vanaema lahkumist? Pm niisama tshillinud. Hommikusööki tegema ei pea, ainult aja end üles ja kooserda laua äärde. Siis paarsada meetrit randa. Tagasi lõunauinakule. Sööma, jalutama, värvilisi asju uudistama.

Paar korda oleme ka kohaliku bussi ja tuk-tukkidega ringi vuranud mööda vaatamisväärsusi.

Nii need päevad veerevad. Sooja on 30 ringis, inimesed on sõbralikud ja laps on üleüldise tähelepanuga täiesti ära tõusnud. Puuviljad on päriselt ka maitsega ja leidsin isegi koha, kus küpsetatakse musta leiba.

Tähelepanekuid ka: teatud asjad ei muutu siin. Mehed on jätkuvalt kaunimad naised kui naised ise. Prügikastist möödudes sisse hingata ei tasu. Kookospiimaga valmistatud toitude söömisel tasub kodust mitte väga kaugele minna, nii tunni aja kaugusel max... Aga siis on napikas kaa juba.

Kirjutan, joonistan võib-olla isegi lisan pilte vastavalt sellele kuidas Liila laseb. Varasemad minasiin-blogi jälgijad juba teavad, et algus on hoogne, kuid varsti on hää kui korra kuus apdeiti saab. See saaga ka jätkub. Üritan vähemalt korra kuus kribada.

Kallidpaid talve sisse :)